Kindlasti mitte siis, kui oleme hakanud muretsema lapse vähese kõne pärast kahe või kolme aasta vanuses – siis pannakse juba diagnoose kõneraviks. Vanemad saavad seda ennetada targa tegutsemisega. Kuigi kõik lapsed on erinevad, on neis võimas arengu potentsiaal, mida ei tohi maha magada – mida noorem laps, seda kiiremini ta areneb ja rohkem vastu võtab.

Tegutseda võiks juba kõhubeebi east, soovitavalt 24. elunädalast, kui areneb intensiivselt lapse kuulmine. Juba siis võiks beebiga rääkida ja talle laulda. Märgake, et laps reageerib valjudele helidele, muusikale ja kõnele põtkides käte ja jalgadega.

Räägi beebiga

Suhtlema hakkab laps sündimise momendist, ta tunneb ära lähedaste hääle, ümbritsevad helid, hakkab varakult koogama (nii kujunevad häälikud) ja vestleb omamoodi. Kuna kõnekeskused ajus arenevad välja kuuldud kõne abil, on oluline beebiga rääkida, laulda, nimetada ümbritsevaid asju ja esemeid ning kirjeldada, mida oma lapsega koos näete, kuulete ja teete. Andke talle aega teie kõnele vastata, et teie vahel tekiks dialoog.

Näita raamatuid

Lisaks beebiga rääkimisele võiks talle hakata näitama ka pildiraamatuid. Alustada on vaja võimalikult varakult, sest imiku kõik tajud teevad koostööd – nii areneb koos kõnega ka kuulmine, motoorika ning nägemine.  Nägemisteravus ei ole kaasa sündinud, seda tuleb õppida: laps peab saama vaadata, haarata, puudutada, maitsta. Nii väikesele lapsele on sobilikud tekstiilist raamatud ja papiraamatud, mis on vastupidavamad puudutamisele ja lappamisele. Raamatu igal leheküljel peaks olema üks pilt, sest laps ei suuda keskenduda paljudele esemetele korraga. Sellises eas on sobilik hakata lapsele näitama meie raamatusarja “Mida näen kuulen katsun maitsen” esimest raamatut “Esimesed sõnad minu ümber”!

Arenda lapse kõneaparaati

Mainitud sai ka motoorikat, mis tähendab eelkõige liigutuste koordinatsiooni, sihipärast käelist tegevust, sõrmeosavust, aga ka oraalmotoorikat: õigeid ja õigeaegseid söömisoskusi ja -harjumusi. Aastaselt (või ka varem) peab laps õppima tassist jooma, imemine ei arenda enam vajalikke suu lihaseid. Õigel ajal tuleb harjutada tükitoitu sööma, sest neelamise oskus on kõnega seotud. Hääldusaparaadi arenguks on vajalikud  tugevad suu- ja neelulihased.

Teisel elukuul

Kui oleme kõik õigesti teinud, siis alates teisest elukuust loob laps silmsidet oma lähedastega,  koogab ehk loob häälikuid, üritab keskenduda objektile. Laps reageerib tahtlikult ümbritsevatele helidele, sealhulgas inimhäälele. Ka saab ta aru emotsionaalsest hääletoonist: räägime lapsega rahulikult ja sõbralikult, väldime “pudikeelt”.

Kolmandal elukuul

Kolmekuine laps hakkab silpe moodustama – lalisema, kasutab suhtlemiseks käsi, tirib vanemaid juustest, riietest. Teda kuulates  pane tähele  hääle eri varjundeid. Saab alguse vestlus – kui räägime kordamööda, märkame, et ta vastab meile. Kasutame virgeaega ja hakkame lapsele raamatut lugema, lühikesi jutte rääkima, laulame.

Viiendal elukuul

Nelja – viiekuine laps reageerib oma nimele ja lalin muutub meile mõistetavaks  – mam-mam (söök) jne. Kui laps ei lalise, siis ergutame teda seda tegema: teeme loomahääli, loodushääli, liiklusvahendite hääli. Beebid armastavad liisusalme. Liisusalmid õpetavad kuulama ja kõne sisu mõistma, arendavad jäljendamisoskust. Laps tunneb huvi kõige vastu ja üritab end igati väljendada, aitame tal seda teha. Selles vanuses hakkab laps mõistma kõne eesmärki: tervitus, hoiatus, tänamine…

Räägi lapsega mõtestatult ja alusta varakult

Lapse kõne areng ei sõltu ainult sellest, kui palju temaga rääkida, vaid ka kui mõtestatult ja õigel ajal seda teha: räägime asjadest, mida laps näeb, kuuleb, katsub ja maitseb. Lapsed arenevad erineva kiirusega, kuid vanemad peaksid   vaeva nägema ka siis, kui lapse kõne areng on aeglane, ning pealtnäha tundub, et laps pole kõnelemiseks veel valmis.