Amii World

Oleme rääkinud oma postitustes liigutuste ja liikumise tähtsusest lapse üldises ja kõne arengus. Lapsele peaks andma võimaluse end liigutada alates sünnist, näiteks, pane laps mängutekile, kus tal on selleks ruumi. Sel moel võimaldad tal arendada rütmitunnetust ja kasutada kehakeelt. Kehakeel on tähtis ka vanema suhtluses lapsega. Naeratused, näoilmed, erinevad liigutused, peitmine jne köidavad lapse tähelepanu, ergutavad imiteerima. Samal ajal võiks lapsega rääkida lühikeste lausetega igapäevastest tegevustest (siin on sokid, paneme sokid jalga…) või laulda. Kasutada võib ka „titekeelt“ õigete vormidega (tita, timmu-tammu…), milles on lihtsam häälikuid ja sõnu eristada. „Titekeelt“ ei tohi segi ajada „pudikeelega“, mis moonutab normaalset kõnet. Kehakeelt saab arendada ka mitmesuguste harjutustega.

Miimika lihaste harjutused

Ära karda „teha nägusid“ beebisuhtluses. Alguses beebi jälgib näoilmeid, hiljem hakkab järele tegema. Kõne tekkimisele aitavad kaasa ka miimika lihaste spetsiaalsed harjutused: krimpsutamine, huulte torutamine, suu avali naeratamine, kulmude tõstmine-langetamine, põskede punnitamine, silmade punnitamine jne.

Harjutused huulelihastele: ava suu ja hoia; mossitus-naeratus; huulte prunditamine-torutamine; sõrmega üle lõtvade huulte tõmbamine (häälega võbelema); suletud suuga põsed punni.

Mälumislihaste harjutused: ava suu laialt-hoia, lükka alalõuga ette ja selles asendis paremale-vasakule, üles-alla (suu avatud).

Pehme suulae harjutused: puhu õhku suust välja, puhu sulekesi, tupsukesi, nukuvannis pardikest (õhuvool ei tohi koguneda põskedesse) jne, näita keelt, ohka, soojenda külmetavaid käsi. 9-10 kuu vanune laps võib proovida öelda laialt avatud suuga vaheldumisi A-Õ-A-Õ-A-Õ…, A-E-I-O-U…

Keelelihaste harjutused: lõtv keel pikalt suust välja, keel toetub kergelt alumisele huulele suund veidi alla- hoia; keelelabidas – keel toetumata suust välja ja hoia laialt; keeletipuga puuduta huuli, igemeid, suulage…

Näpumängud kõne arengus

Enne kui läheme näpumängude juurde, tuletame meelde, et lapse liigutused arenevad peast jalgade suunas, kehatüvest kaugemate kehaosade suunas, massilistest liigutustest täpsemateni. Näpumängud toetavad peenmotoorika kaudu kõne arengut, tekitavad positiivse emotsionaalse fooni, sõrmelihased tugevnevad (eeldus kirjutamiseks), liigutuste järgnevuse meelespidamine arendab mälu. Alguses abistame beebit, kasvades ta jäljendab ja teeb harjutusi iseseisvalt.

Kõige lihtsamad näpumängud abistamisega: „Lapse käel on 5 sõrme, 5 sõrme lapse käel. Üks ja kaks ja kolm, neli viis…“ „See me vanaisake, see me vanaemake, see me kallis isake, see me kallis emake, see me väike pisipõnn – kõik see kokku perekond“. Tee mõlema käega, puudutamisega või sõrmed tulevad rusikast ükshaaval (alates pöidlast). Sama võib teha varvastega. Sõrmede, varvaste, näo- ja kehaosade lugemine-laulmine on iidne suhtlusvorm.

Vaata lisaks folklore.ee

Beebidele, väikelastele ja ka suurematele lastele meeldivad kordused, loendamine, helimotivatsiooniga sõnad, tähenduseta sõnad, sõnamäng. Kõike seda leidub küllaga liisusalmides, mida kasutatakse rolli määramiseks laste mängudes. Vanemad hakkasid liisusalme kasutama beebisuhtluses mängitamiseks, hüpitamiseks, kiigutamiseks, aidates nii kaasa lapse rütmitaju, motoorika, peenmotoorika, peaaju koore töövõime arengule ja seega lapse kõne arengule. Kõik tegevused peavad vastama lapse arengutasemele ja vanusele. Toome mõned näited.

Mängitamine käte ja jalgadega

Alates sünnist sobib, näiteks, käte mängitus:

Päts kakku, päts kakku (käed kokku), veeri, veeri, veeri, veeri (veeretame), upp ahju, upp ahju, upp ahju, upp ahju! (tõstame käed üles)

Käte ja jalgade mängitus:

Tii-tii tihane vaa-vaa varblane, liiri-lõõri lõoke, piiri-pääri pääsuke. Hüppa üle oa-aia, karga üle kapsaaia, ü-üle metsa, ü-üle metsa… vurr, vurr! (Siin saame loovalt mängida lapse käte-jalgadega, kiigutada, silitada, ringe teha..)

Tähenduseta sõnadega liisutused

Esimestena ilmuvad lapse häälitsustesse ja kõnesse häälikud P (B) M A T (D) U I N jne.

Valime siis tähenduseta liisutuste hulgast nende häälikutega salmikesi:

Impel, pimple, piila, paala riinsola veski, uula ala, illem, tillem, tips. (õõtsutame last käe peal, lõpus toetame jalad õrnalt maha)

Miilu-maalu miisu (ringitame näpuga peopesal), tiilu-taalu tiisu (silitame õlgadest varvasteni), tip-tap-tip-tap… (kõnnime näppudega varvastest kõhuni).

Hüpituslaulud (põlve peal sõidutamine, tammutamine, kõnnitamine, kiigutamine, tantsitamine, sageli puändiga – ootamatu lõpuga)

Sobivad alates 3 elukuust. Mida väiksem laps, seda õrnemalt hüpitame.

Sõit-sõit Sõrve poole, lähme-lähme linnapoole. Toome saiad sarvelised, kakud kahekoorelised. Sile tee, sile tee. Küngas, küngas, küngas: AUK (laps on vanema süles seljaga vanema poole, vanem hüpitab last ja laseb lõpus kahe jala vahele vajuda).

Timmu-tammu teile, tule homme meile! Meilt saab sooja saia, pitka putku piima! (laps on seljaga vanema poole jalgade vahel; tammub ühe ja teise jalaga; kinni hoiame vöökohalt)

Pilli jäljendav liisutus

Piu-piu-piu, piu-pau-pau… Umb-urr-urr härjapilli, umb-urr-urr parmupilli (väristame sõrmega alumist huult).                                                                                                        

Vaata lisaks: saaremaa.folklore.ee

Rääkisime kogemuse ja harjutamise tähtsusest beebi kõne arengus, motoorika ja nägemise arendamise tähtsusest. Vaatame täna lähemalt beebide suhtlemise oskust, rütmitunnet, intonatsiooni, hääle valjuse ja kõrguse tähtsust selle kujunemisel.

Vastsündinu – 3 elukuu (tunnetuslik suhtlus)

Jälgides beebit virgeajal näeme käte-jalgade rütmilisi liigutusi, mida õige varsti saadavad häälitsused. Kui laps ei saa rütmiliste liigutustega häälitsust saata, jääb ta vait. Liigutuste taastudes, taastuvad ka häälitsused. Rütmitunne kujuneb välja välistelt liigutustelt sisemisele (mõtlemisele). Kui laps ei saa siputada, kujuneb tal välja rütmihäire, mis võib kaasa tuua tagasilööke arengus. Lapse tunnetuslikud võimed (ka kõne) väljenduvad sel perioodil läbi liigutuste. Ka nutt, naer, häälitsused on seotud motoorikaga – miimika, huule-, keele-, mälumislihastega. Tähelepanelikud vanemad on märganud beebide suhtlust häälikutega, mis põhinevad refleksidel ega sõltu selles vanuses rahvusest. Näiteks, „neh“ – olen näljane, „aou“ – olen unine, „heh“ – ebamugav olla, „eh“ – krooksuhäda, „earh“ – gaasivalu. Rääkides intonatsioonist, hääle valjusest, kõrgusest, on hea lapsega rääkides kõrgendada häält ja anda häälele õrna varjundit. Seda sellepärast, et laps kuulab sellist häält tähelepanelikumalt ja parema meelega. Algusest peale on tähtis teha rütmilisi harjutusi soovitavalt laulude ja liisusalmide saatel.

4 – 6 elukuu (kavatsusliku suhtluse algus)

Selles vanuses saab alguse kavatsuslik suhtlus, toimub üleminek probleemi lahendamise faasi. Mängu tuleb intellekt, mis areneb haaramise, vaatamise ja harjutamise kaudu. Haaramine saab võimalikuks haarderefleksi (käsi tugevasti rusikas) kustumise järel. Laps õpib küünitama, lehvitama, sülle soovima käte sirutamisega, paluma käsivarre sirutamisega, limpsib huuli, kui sööb midagi maitsvat, hakkab koogama. Tuleb kasutada oma aistinguid, intellekti ja keha, et aru saada tegude ja tagajärgede vahelisest seosest suhtluses. 6 – kuuselt beebid lalisevad.

7 – 9 elukuu (kavatsuslik suhtlus)

Teadvustatud kavatsuslik suhtlus väljendub näitamises, andmises ja osutamises (ilmub viimasena) kombineeritult häälitsustega ja on varajase sõnavara arengu ennustajaks. Kõnes on kaas- ja täishäälikuühendid nagu „mam-mam“, „ti-ta“, „tuut-tuut“, „emme“.

10 – 12 elukuu (keeleline faas)

Lingvistiline faas võib alata ka 18 – kuuselt või hiljem. Selleks, et kõne areneks varem, saavad vanemad palju ära teha. Paneme tähele, et lapsel on sõnad kasutuses, kui nad esinevad rohkem kui üks kord mitmes olukorras. Aastane laps saab aru keelust „ei tohi“, tema kõnes on 2-6 sõna, kasutuses on peamiselt žestide keel. Žest ja sõna on omavahel funktsionaalselt seotud, neid kasutatakse samadel eesmärkidel. Kõnes esineb „ebaküpset“ pudikeelt, mille intonatsioon, hääle tõusud ja langused on õiged ja meenutavad täiskasvanu kõnet.

Arenda lapse rütmitunnet

Rütmitunde ja – taju arendamise tähtsusest suhtluses rääkisime vastsündinu kuni 3-kuuse beebi puhul, kuid sellega on vaja tegeleda läbi terve esimese aasta ja ka sealt edasi: ema laulmine, liisusalmid koos rütmiliste liigutustega, tants muusika saatel, hüpitamine jne. Liisusalmidest ja rütmiharjutustest räägime lähemalt juba järgmises postituses.

Jätkame täna selgitustega teemal: milline on lapse teekond sõnani ning millised tegevused teda sellel teel aitavad?

Käe ja silma koordinatsiooni roll

Oleme rääkinud vastsündinu suutlikkusest keskenduda korraga üksikutele objektidele ning alates pooleaastasest vanusest mitmele objektile. Lapsi huvitab nende lähiümbrus ja kasutuses olevad asjad-esemed. Meie ülesanne on äratada tema huvi kõige selle vastu. Huvi toidab eelkõige peenmotoorika areng – käe ja silma koostöö: puudutamine, kompimine, hiljem suhu panemine, eri külgedest ja kaugusest vaatlemine. Võta lapse käed ja puuduta koos erineva tasapinnaga asju päris elus ja ka mänguasju, tekstiili- ja papiraamatuid. Ulata talle käepäraseid kõrinaid, vaata koos alguses kontrastseid pilte, hiljem värvilisi tuttava sisuga pilte. Käe ja silma koordinatsioon areneb välja esimesel eluaastal ja on mälu arengu eelduseks.

Esemete terviktaju sõnamälu arengus

Beebi maailmast arusaamine algab esemete-asjade-nähtuste äratundmisest. Laps peaks välja jõudma ümbritseva täieliku tajumiseni, millele saame kaasa aidata: räägi lapsega asjade vormist, värvist, tunnustest, osade seostest ja sellest, mida on nendega võimalik teha. Nii õpib juba alla aastane laps ühe eseme omadusi märkama ka teistel samasugustel. Näiteks, kui lapsel on oma joogipudel, mille ta tunneb ära ja millest ta on õppinud jooma, siis ta on võimeline ära tundma ja kasutama ka teistsuguse välimusega joogipudeleid. Ta oskab ära tunda asja olulised omadused ja seostada neid teiste samasugustega. Laps õpib sellisel moel ümbritsevat maailma õigesti tajuma.

Tajupiltide kinnistamine

Nagu kooliajal on tähtis, et laps õpiks õppima, on beebiajal tähtis aidata beebil katsetada, otsida, uurida. Asjade, nähtuste ja olendite äratundmisest ning ümbritseva täielikust tajumisest lapse sõnamälu arenguks ei piisa. Kõik see peab ka kinnistuma ja siinkohal tuletame veel kord meelde kõige lähema ümbruse reeglit – laps mõistab kõige paremini teda ümbritsevat (kodune keskkond, vajalikud asjad, igapäevased tegevused). Vähem on rohkem – beebile pole mõtet näidata Aafrika loomade pilte, küll aga koera pilti, keda ta kohtab jalutuskäigul või on kutsu tal kodus. Tajupiltide kinnistamiseks näita lapsele ette, kuidas teda ümbritsevaid esemeid erinevalt kasutada ja milliseid tegevusi saab nendega teha ning lase siis lapsel vabalt katsetada. Näiteks, kui kodus on olemas beebide ladumistorn, siis saab lapsele näidata, kuidas rõngas pulga otsa panna ja sealt ära võtta ning lasta siis lapsel ise katsetada. Sel viisil talitades kujunevad tajupiltide põhjal välja kujutlused, mis seostuvad sõnadega ja vastupidi.

Kogemus ees, sõna ja kõne järel

Võime siis järeldada, et beebi kõne arengus eelneb tuttava keskkonna kogemuslik tunnetamine sõnale. Kujutlused saavad täpseks siis, kui lapsed on saanud ennast ümbritsevaid asju, nähtusi, ning olendeid katsuda ja uurida ning erinevaid tegevusi kogeda. Ainult nii kutsub sõna esile kujutluse. Kuuldes võõrast sõna või vaadates tundmatu esemega pilti, ei teki ka täiskasvanul kujutluspilti. Mõelge sellele, kui lastele raamatuid ostate! Meie kahe esimese raamatu (“Esimesed sõnad minu ümber”, “Sõnad minu päevas”) sarja nimi on MIDA NÄEN KUULEN KATSUN MAITSEN just sellepärast, et oleme valinud sinna sellised pildid, mis tähistavad asju, olendeid, nähtusi ja tegevusi, mis last igapäevaselt ümbritsevad.

Oma postitustes oleme rääkinud lapse kõne arengu eeldustest: motoorikast (üldine lihaste areng), peenmotoorikast (käeline areng), mängust, mänguasjadest ja raamatutest imikueas. Varsti jätkame sellel teemal, aga miks me nüüd äkki räägime kooliks valmistumisest? Aga sellepärast, et lapse areng on sünnist saati pidev õppimise protsess ja vanemad tegelevad selle arengu toetamisega järjepidevalt. Muidugi arenevad lapsed niikuinii, eriti kui keskkond ja head suhted täiskasvanutega seda soosivad, kuid teadliku tegevuse ja arendamisega saame palju rohkem lapse heaks ära teha. Kui viitsime vaeva näha, on lapse kooliaeg talle ja vanematele kergem ja rõõmsam. Kodukeskkonna kvaliteet võib mõjutada lapse toimetulekut lasteaias või koolis.

Keskendumisvõime

Vanemad, lasteaia- ja kooliõpetajad on mures laste vähese keskendumisvõime pärast. Keskendumist saab õppida ja harjutada imikueast: kõigepealt silmside loomisega lapsega. Sellega toetame ka lapse silmade arengut: võtame lapse pea õrnalt käte vahele ja püüame tema pilku. Silmside on tähtis kogu lapse kasvamise jooksul – lapsega rääkides vaatame talle silma. Kui laps on silma vaatama harjunud, loob ta ka õpetajaga silmside. Keskendumise eelduseks on nägemistaju (optiline taju) harjutused, silma ja käe koostöö, häälikute tajumine sõnas jne. Keskendumisele aitavad kaasa lapse operatiiv- ja verbaalmälu treenimine, mõtlemise arendamine.

Mõtlemise arendamine

Sedagi saab arendada algusest, näiteks, andes lapsele kätte algul ühe klotsi (ümmarguse) sama- kujulisse auku panemiseks. Hea on alustada ühest kujundist korraga. Edasi juba lisame samm-sammult erinevaid kujundeid. Mõtlemist arendavad loendamine, võrdlemine, järjestamine, rühmitamine, sarnaste ja erinevate leidmine jne.

Operatiivmälu mahu treenimine

Kõige lihtsam on seda päris alguses teha piltide abil. Näitame imikule ~20 cm kauguselt must-valgeid pilte, edasi eristab ta punast värvi ja siis üsna kiiresti vikerkaare värve. Kuni kuuenda kuuni suudab laps keskenduda ühele objektile, sealt edasi areneb jagatud tähelepanu. Näitamiseks-vaatamiseks sobivad kodukeskkonna ja lähiümbruse pildid. Nendeks eesmärkideks sobivad meie papiraamatud “Esimesed sõnad minu ümber“ ja “Sõnad minu päevas“.

Verbaalmälu treenimine

Näidates raamatut “Esimesed sõnad minu ümber“ nimetame pildil olevaid asju ja esemeid, ütleme, mis värvi need on. Lõpuks räägime lapsele iga pildi kohta lihtsa lause selle kohta, milleks seda eset vaja on. Veel suuremale lapsele saab nende lihtsate piltidega rääkida tema päevast (esemed piltidel on järjestatud päeva tegemiste järgi). “Sõnad minu päevas” aitab kaasa lugemise arengule – temaatilistele piltidele on lisatud ka trükitähtedega sõnad. Sõnu nimetades arendame häälikute tajumist sõnas, mis häälik on alguses, mis lõpus jne. Nimelt on teadlased kindlaks teinud, et pooleaastased lapsed, kellele on selliseid sõnadega pilte sageli näidatud ja nimetatud, hakkavad varem lugema. Pidid peaksid olema lapse lähiümbrusest – sellised, mida ta ka tegelikus elus näeb. Nii et kuuekuuselt lugema!

Rääkisime eelmises postituses põgusalt mängu vajalikkusest ja mänguasjade valikust beebide motoorika ja kõne arengus. Järgmistes postitustes püüame leida vastust küsimusele – kuidas mängida alla aastase lapsega moel, et laps saaks füüsiliselt ja vaimselt harmooniliselt areneda. Kuna esimesel eluaastal teeb laps oma arengus hiigelsuure hüppe – iga järgmine elukuu lisab uusi füüsilisi ja vaimseid oskusi, siis on hea rääkida mängust ja kõne arengust kuude kaupa. Selles postituses tuleb juttu mängust esimesel elukuul.

Toitmise ajal

Esimesel elukuul saab lapsega mängimiseks ära kasutada toitmise aega. Laula vaikselt lapsele, silita ning hoia käest ja sõrmedest. Krooksutamise ajal võib last ettevaatlikult õõtsutada, tantsida, näidata lähiümbrust, nimetades esemeid ja asju.

Virgeajal enne sööki

 Pane laps mängutekile kõhutama ning näita talle kontrastseid värvilisi esemeid ja mustvalgeid pilte. Miks mustvalgeid ja kontrastseid? Uuringud näitavad, et vastsündinu näeb alguses heleda ja tumeda kontrasti või musta ja valget, mõne nädala pärast ka värve. Ole tekil koos lapsega ja mängi peitust (peida oma nägu). Anna talle võimalus haarata kõristeid – haaramine ja asjade suhutoppimine valmistab last ette sõnade ütlemiseks. Kui laps on kõhuli, siis toeta ta jalgu, et ta saaks end edasi lükata.

Mängi näpu- ja varbamänge, mille tulemusel areneb käemotoorika, sõrmelihased ja aju kõnemotoorne keskus. Näiteks, lihtne mäng on sõrmede ja varvaste lugemine: vajutame õrnalt (alustades väiksest sõrmest/varbast) lapse sõrmedele/varvastele ja ütleme 4 korda mamm ja pöial/suur varvas on uba.

Kiiguta last kõhuli ja selili asendis enda käte vahel (toetades pead ja kaela) – niimoodi ta pingutab kõiki lihaseid, areneb tasakaalutunnetus.

Hüpita last (lühidalt) kaenla alt kinni hoides. Sellega arendame toe- ja sammurefleksi, mis on vajalik hilisemaks käima hakkamiseks. Liiga palju ei tohi last jalgadele panna – võib suureneda sirutustoonus, mis segab lapse liikumise arengut.

Hoia last süles

Hoia last süles (või kandelinas), tehes koduseid asju, mis niimoodi on võimalikud ja lapsele ohutud. Süles arenevad lapse lihased ja ta tunneb vanema lähedust. Lastetooli paneme beebit võimalikult vähe, lamades toolis on ta passiivne ja kehatüve lihased ei saa areneda.

Mänguasjad esimesel elukuul

Esimesel elukuul on lapsel vaja vähe mänguasju: ökoloogilisest materjalist mustvalgeid või kontrastsete värvidega väiksesse kätte mahtuvaid kõristeid, närimisrõngaid, pilte, mõned riide-, papiraamatud väheste illustratsioonidega (näiteks, meie “Esimesed sõnad minu ümber”), vannimänguasjad, kellukesed ja ilusa heliga pillid/kõristid.

Keskkonna avardumine

Kui eelmine postitus rääkis sellest, millal on õige aeg alustada lapse kõne arendamisega ning keskendus kuni viiekuustele lastele, siis selles postituses tuleb juttu pooleaastastest ja vanematest lastest. Kuuekuuselt hakkab laps oma tähelepanu jagama, mis tähendab tema jaoks keskkonna avardumist. Ta jälgib huviga oma ümbrust, inimesi, mänguasju. Sellises vanuses laps istub, pöörab end seljalt kõhuli ning võib hakata roomama. Laps laliseb silpidega, reageerib oma nimele, jälgib hoolega täiskasvanu kõnet. Räägi lapsega rahulikult, sõbralikult, õigete sõnavormidega. Erguta suhtlust – vahepeal kuula, mis ta sulle vastab.

Raamatud

Kui vastsündinu keskendub korraga üksikutele objektidele, siis kuuekuusel lapsel hakkab kujunema jagatud tähelepanu, mistõttu on nüüd sobiv aeg anda talle raamat, mille lehekülgedel on rohkem pilte. Pildid võiksid olla tema lähiümbrusest – lapse kodusest keskkonnast ja vajalikest asjadest. Raamatu “Sõnad minu päevas” piltide abil saab lapsega rääkida tema päevast ja valmistada teda ette päeva tegevusteks. Piltide juures võib kasutada liisusalme, lihtsaid luuletusi, või rääkida lihtsate lausetega pildist, värvidest, tegevusest. Ka teisel elupoolaastal on parimad just papiraamatud ning tekstiilist raamatud – neil on pikem iga ja lapsel on mugav neid kätte võtta ja lehitseda.

Sobilikud mänguasjad

Mänguasju ei peaks olema väga palju – eelkõige tuleks mõelda sellele, kuidas need aitaks arendada lapse motoorikat (üldine lihaste areng) ja eriti peenmotoorikat (käeline tegevus). Hästi arenenud motoorika on kõne arengu eeldus. Kui valite poes mänguasju, mõelge kolme asja peale:

• kas laps selle teist korda ka kätte võtab?
• mis laps sellega teha saab?
• kas mänguasi aitab kaasa lapse loovusele: kas ta saab seda veel mingites olukordades, peale otsese eesmärgi, kasutada?

Mänguasjad peaks last huvitama – huvi toidab peenmotoorika arengut. Mänguasja kaudu saab laps mitmeaistingulisi kogemusi, areneb aju. Last huvitavad tema arengufaasile vastavad mänguasjad/esemed. Kuna aga lapsed arenevad erinevas tempos, siis ei pruugi lapse vanus tingimata peegeldada lapse valmidust teatud mänguasja või muu vahendiga mängimiseks. Seetõttu ei tasu liiga tõsiselt võtta mänguasja pakendile märgitud vanuselist soovitust. Meie isiklik kogemus näitab, et on mänguasju, mida võiks lapsele pakkuda pakendil märgitud vanusest varem. See võimaldab lapsel ennast proovile panna ning areneda. Tihti lapsevanemad alahindavad oma lapse võimeid ning seeläbi pidurdavad lapse arengut. Lapsel peab olema võimalik kodus erinevaid oskusi harjutada ja katsetada. Seejuures peab iga lapsevanem loomulikult ise hindama oma lapse valmidust teatud mänguasjadega mängimiseks ning vastutama kogu aeg lapse ohutuse eest mänguasjade valikul ja koduses ümbruses. Näiteks, tuleb väikeste asjadega õnnetuste vältimiseks anda neid mängida ainult järelvalve all.

Suhe vanematega ning aju areng

Lapse kõne sõltub aju arengust: rikkalikud kogemused loovad rohkete seostega aju. Eelduseks on stimuleeriv suhe vanematega (tahtlik tegevus lapse arengu toetuseks), eriti enne lapse aastaseks saamist. Kui selline keskkond puudub, ei arene aju vastavalt vanusele. Nende laste aju, kellega ollakse harva kontaktis ja ei saa mängida, on 20-30% väiksem.

Mäng

Seega on iga päev tähtis leida aega lapsega mängimiseks, koos raamatute vaatamiseks, ette lugemiseks, virgeajal jalutamiseks. Vaadelge koos koduümbrust, seletage, mida näete. Õpetage last mängima väljas ja kodus targalt valitud mänguasjadega, olles ise mängus osaline.

Kokkuvõtteks

Kuuendal elukuul harjutab laps kõnelemist ja vanemate ülesanne on:

• äratada ja säilitada lapses huvi
• lihtsustada ja vähendada
• ette näidata (lapsed matkivad täiskasvanuid)
• kuulata ja kuulda, mis lapsel öelda on

Kindlasti mitte siis, kui oleme hakanud muretsema lapse vähese kõne pärast kahe või kolme aasta vanuses – siis pannakse juba diagnoose kõneraviks. Vanemad saavad seda ennetada targa tegutsemisega. Kuigi kõik lapsed on erinevad, on neis võimas arengu potentsiaal, mida ei tohi maha magada – mida noorem laps, seda kiiremini ta areneb ja rohkem vastu võtab.

Tegutseda võiks juba kõhubeebi east, soovitavalt 24. elunädalast, kui areneb intensiivselt lapse kuulmine. Juba siis võiks beebiga rääkida ja talle laulda. Märgake, et laps reageerib valjudele helidele, muusikale ja kõnele põtkides käte ja jalgadega.

Räägi beebiga

Suhtlema hakkab laps sündimise momendist, ta tunneb ära lähedaste hääle, ümbritsevad helid, hakkab varakult koogama (nii kujunevad häälikud) ja vestleb omamoodi. Kuna kõnekeskused ajus arenevad välja kuuldud kõne abil, on oluline beebiga rääkida, laulda, nimetada ümbritsevaid asju ja esemeid ning kirjeldada, mida oma lapsega koos näete, kuulete ja teete. Andke talle aega teie kõnele vastata, et teie vahel tekiks dialoog.

Näita raamatuid

Lisaks beebiga rääkimisele võiks talle hakata näitama ka pildiraamatuid. Alustada on vaja võimalikult varakult, sest imiku kõik tajud teevad koostööd – nii areneb koos kõnega ka kuulmine, motoorika ning nägemine.  Nägemisteravus ei ole kaasa sündinud, seda tuleb õppida: laps peab saama vaadata, haarata, puudutada, maitsta. Nii väikesele lapsele on sobilikud tekstiilist raamatud ja papiraamatud, mis on vastupidavamad puudutamisele ja lappamisele. Raamatu igal leheküljel peaks olema üks pilt, sest laps ei suuda keskenduda paljudele esemetele korraga. Sellises eas on sobilik hakata lapsele näitama meie raamatusarja “Mida näen kuulen katsun maitsen” esimest raamatut “Esimesed sõnad minu ümber”!

Arenda lapse kõneaparaati

Mainitud sai ka motoorikat, mis tähendab eelkõige liigutuste koordinatsiooni, sihipärast käelist tegevust, sõrmeosavust, aga ka oraalmotoorikat: õigeid ja õigeaegseid söömisoskusi ja -harjumusi. Aastaselt (või ka varem) peab laps õppima tassist jooma, imemine ei arenda enam vajalikke suu lihaseid. Õigel ajal tuleb harjutada tükitoitu sööma, sest neelamise oskus on kõnega seotud. Hääldusaparaadi arenguks on vajalikud  tugevad suu- ja neelulihased.

Teisel elukuul

Kui oleme kõik õigesti teinud, siis alates teisest elukuust loob laps silmsidet oma lähedastega,  koogab ehk loob häälikuid, üritab keskenduda objektile. Laps reageerib tahtlikult ümbritsevatele helidele, sealhulgas inimhäälele. Ka saab ta aru emotsionaalsest hääletoonist: räägime lapsega rahulikult ja sõbralikult, väldime “pudikeelt”.

Kolmandal elukuul

Kolmekuine laps hakkab silpe moodustama – lalisema, kasutab suhtlemiseks käsi, tirib vanemaid juustest, riietest. Teda kuulates  pane tähele  hääle eri varjundeid. Saab alguse vestlus – kui räägime kordamööda, märkame, et ta vastab meile. Kasutame virgeaega ja hakkame lapsele raamatut lugema, lühikesi jutte rääkima, laulame.

Viiendal elukuul

Nelja – viiekuine laps reageerib oma nimele ja lalin muutub meile mõistetavaks  – mam-mam (söök) jne. Kui laps ei lalise, siis ergutame teda seda tegema: teeme loomahääli, loodushääli, liiklusvahendite hääli. Beebid armastavad liisusalme. Liisusalmid õpetavad kuulama ja kõne sisu mõistma, arendavad jäljendamisoskust. Laps tunneb huvi kõige vastu ja üritab end igati väljendada, aitame tal seda teha. Selles vanuses hakkab laps mõistma kõne eesmärki: tervitus, hoiatus, tänamine…

Räägi lapsega mõtestatult ja alusta varakult

Lapse kõne areng ei sõltu ainult sellest, kui palju temaga rääkida, vaid ka kui mõtestatult ja õigel ajal seda teha: räägime asjadest, mida laps näeb, kuuleb, katsub ja maitseb. Lapsed arenevad erineva kiirusega, kuid vanemad peaksid   vaeva nägema ka siis, kui lapse kõne areng on aeglane, ning pealtnäha tundub, et laps pole kõnelemiseks veel valmis.