Oleme rääkinud oma postitustes liigutuste ja liikumise tähtsusest lapse üldises ja kõne arengus. Lapsele peaks andma võimaluse end liigutada alates sünnist, näiteks, pane laps mängutekile, kus tal on selleks ruumi. Sel moel võimaldad tal arendada rütmitunnetust ja kasutada kehakeelt. Kehakeel on tähtis ka vanema suhtluses lapsega. Naeratused, näoilmed, erinevad liigutused, peitmine jne köidavad lapse tähelepanu, ergutavad imiteerima. Samal ajal võiks lapsega rääkida lühikeste lausetega igapäevastest tegevustest (siin on sokid, paneme sokid jalga…) või laulda. Kasutada võib ka „titekeelt“ õigete vormidega (tita, timmu-tammu…), milles on lihtsam häälikuid ja sõnu eristada. „Titekeelt“ ei tohi segi ajada „pudikeelega“, mis moonutab normaalset kõnet. Kehakeelt saab arendada ka mitmesuguste harjutustega.

Miimika lihaste harjutused

Ära karda „teha nägusid“ beebisuhtluses. Alguses beebi jälgib näoilmeid, hiljem hakkab järele tegema. Kõne tekkimisele aitavad kaasa ka miimika lihaste spetsiaalsed harjutused: krimpsutamine, huulte torutamine, suu avali naeratamine, kulmude tõstmine-langetamine, põskede punnitamine, silmade punnitamine jne.

Harjutused huulelihastele: ava suu ja hoia; mossitus-naeratus; huulte prunditamine-torutamine; sõrmega üle lõtvade huulte tõmbamine (häälega võbelema); suletud suuga põsed punni.

Mälumislihaste harjutused: ava suu laialt-hoia, lükka alalõuga ette ja selles asendis paremale-vasakule, üles-alla (suu avatud).

Pehme suulae harjutused: puhu õhku suust välja, puhu sulekesi, tupsukesi, nukuvannis pardikest (õhuvool ei tohi koguneda põskedesse) jne, näita keelt, ohka, soojenda külmetavaid käsi. 9-10 kuu vanune laps võib proovida öelda laialt avatud suuga vaheldumisi A-Õ-A-Õ-A-Õ…, A-E-I-O-U…

Keelelihaste harjutused: lõtv keel pikalt suust välja, keel toetub kergelt alumisele huulele suund veidi alla- hoia; keelelabidas – keel toetumata suust välja ja hoia laialt; keeletipuga puuduta huuli, igemeid, suulage…

Näpumängud kõne arengus

Enne kui läheme näpumängude juurde, tuletame meelde, et lapse liigutused arenevad peast jalgade suunas, kehatüvest kaugemate kehaosade suunas, massilistest liigutustest täpsemateni. Näpumängud toetavad peenmotoorika kaudu kõne arengut, tekitavad positiivse emotsionaalse fooni, sõrmelihased tugevnevad (eeldus kirjutamiseks), liigutuste järgnevuse meelespidamine arendab mälu. Alguses abistame beebit, kasvades ta jäljendab ja teeb harjutusi iseseisvalt.

Kõige lihtsamad näpumängud abistamisega: „Lapse käel on 5 sõrme, 5 sõrme lapse käel. Üks ja kaks ja kolm, neli viis…“ „See me vanaisake, see me vanaemake, see me kallis isake, see me kallis emake, see me väike pisipõnn – kõik see kokku perekond“. Tee mõlema käega, puudutamisega või sõrmed tulevad rusikast ükshaaval (alates pöidlast). Sama võib teha varvastega. Sõrmede, varvaste, näo- ja kehaosade lugemine-laulmine on iidne suhtlusvorm.

Vaata lisaks folklore.ee